Haapsalu Veteranide Velotuuri Peakohtuniku Pöördumine

21.08.2007

Mul tuli möödunud nädalavahetusel Haapsalus üle elada üsna ebameeldiv intsident.

Olin peakohtunikuks 6. Haapsalu Veteranide Tuuril, kus korraldajad olid sel aastal teinud korraldusliku külje pealt huvitava uuenduse, tuues kriteeriumivõistluse linnatänavatele. Võistluse käigus, järjekordse vahefinishi väljamängimisel, tekkis kahe võistleja vahel, kes olid antud finishi võtmetegelased, kehaline kontakt, mis viis ühe finisheerija kukkumiseni.

Võistlussituatsioon, mis viis õnnetus kukkumiseni, oli järgmine: viimasest parempöördega finishikurvist väljus esimesena Cosmose rattur Jaanus Sarv, temast vasakul tagarattas „istus“ SK Velo sõitja Andrei Morjakov. Viimane üritas eessõitjast mööduda vasakult poolt, s.t. väliskurvi kasutades, jäädes paratamatult „karpi“ võistleja ning kõnnitee äärekivi vahele. Kuna kurvis oli võistlejate kiirus niivõrd suur, siis nad kaldusid paratamatult tee vasakusse serva. Eessõitja J. Sarv tagant vasakult mööda sõita üritavale A. Morjakovile arusaadavalt teed ei andnud, kuigi Morjakovi kiirus oli Sarve liikumise kiirusest veidi suurem. Tagajärjeks oli A. Morjakovi ja J. Sarve kehaline kontakt, isegi rataste omavaheline kinnijäämine, mille järel ka J. Sarv kaotas vasaku jala pedaalilt äratõmbamise tulemusena kontrolli oma ratta juhtimise üle. Eespool sõitja vabanenud jalg andiski A. Morjakovile viimase tõuke, suunates ta katkisesse äärekivisse, mistõttu sõitja kukkus üle ratta lenkstangi õla peale kõnnitee servas olevale mururibale.

Kahjuks oli saadud trauma sedavõrd tõsine, et väljakutsutud kiirabibrigaad toimetas Andrei kohalikku kiirabihaiglasse. Seal pidasid spetsialistid otstarbekaks saata mees Tartusse operatsioonilauale, sest kukkumisel oli ta murdnud rangluu ning vigastada oli saanud ka seda kinnitav side.

Ma ei mõista hukka siin ei J. Sarve käitumist võistlusolukorras, kus ta tegelikult ei rikkunud määrusi finishiheitluses, säilitades siiski üldjoontes otsesuunalise liikumise valitud trajektooril ega ka A. Morjakovi teguviisi, kui ta pärast kukkumist vihahoos ennast talitsemata hõikas välja ropu sõna. Kuigi tegu oli „vaid“ seenioride-vahelise mõõduvõtmisega ja isegi mitte EJL kalendrivõistlusega, kuigi asjaosalised ise on EJL-i litsentsiomanikud, keevad tunded võistlustuhinas üle ja siis on vastastikused nö.piiri peal võtted, et mitte öelda jõuvõtted, kerged tulema. Ja tagajärjed võivad olla kurvad. Praeguse juhtumi tagajärjed on A. Morjakovile küllaltki masendavad, sest vähemalt kaks kuud on ta töövõimetu, sellest tulenevalt kahaneb oluliselt ka mehe sissetulek treeneritöö niigi madalast palgast saadava haigustoetuse näol. Peale selle jäävad Tartu SK Velo ratturid mõneks ajaks ilma oma treenerist.

Minu otsus mitte karistada J. Sarve „kukkumise põhjustamise eest“ sündis peale mitmeid kõnelusi sündmust erinevate nurkade alt näinutega. Muidugi oleksin võinud teha ka teistsuguse otsuse, kuid oleksin jäänud seda hiljem kindlasti kahetsema. Aga teisiti mõeldes: kahetsusväärset kukkumist poleks ehk tulnud, kui J. Sarv oleks tagantründajale teed avades ise paremale siirdunud või ... oleks „karpi“ jäänud võistleja edasiründamisest loobunud.

Minu kirja mõte on pigem eetiline: Tahtsin käesoleva kirjaga juhtida asjassepühendatud klubide Cosmos, SK Velo, aga ka katusorganisatsiooni EJL-i tähelepanu sellele, et mistahes võistlussituatsioonides tekkivate sõnelemiste või isegi vihahoogude järel peab sündima leppimine. Annan siinkohal au A. Morjakovile, kes vaatamata valule ja teatud leppimatusele minu poolt langetatud otsusele, nõustus siiski viimaks sellega, kuid temas tekitab nördimust J. Sarve küllaltki parastav väljaütlemine, aga ka mittevabandamine juhtunu järel.

Tahame olla üks sõbralik pere ja koos võistelda veel tulevikuski (mille pärast on meid kadestatud nii mõne teisegi alaliidu poolt), seepärast olgem teineteise vastu samasugused nagu te tahaksite, et ollakse teie vastu.

Rein Solnask

EJL kohtunike kogu poolt



PAUL

Tagasi nimekirja